Eluloolist veel

Sündisin 14. juunil 1972 Valgas. Olen kasvanud Lõuna-Eestis Lüllemäel iseloomu karastavalt raske talutöö ja Tallinna kergema linnaelu vahelduvas dialoogis.

Alustanud panustamisega ühiskondlikus tööjaotuses aianditöölisena, teeninud vaimuliku praktikandina Keilas ja Nõmmel – õnnistanud elavaid, matnud surnuid. Hoidnud raamatuid, abistanud lugejaid. Jätkanud korporatiivse IT professionaalina töötamisega alates 1996 kuni 2008. Alustanud mikroettevõtlusega 1999. Pannud end kogemuse mõttes tõhusalt proovile tehasetöölisena, laotöölisena, vabatahtlikuna kogukondliku kooliehituse objektijuhina, lasteaia remonditöölisena, droonide koostajana, tööstusliku hooldustehnikuna.

Olen võtnud aega, kõige eelnevaga rööbiti, minna õpingutega süvitsi nii teoloogias kui keskkonnahoidlikus loodusturismis, mõni aeg tagasi antropoloogiaski. Nõnda olen õppinud kogema, nägema ja tõlgendama maailma selle keerukuses nii laiuti kui sügavuti ning suhestuma sellele vastava kohasusega.

Varakult ja teadlikult olen ühinenud mitmete kodanikuühiskonnaorganisatsioonidega ning osalenud nende tegemistes eri rollides.

Paralleelselt välise ühiskondliku arengurajaga aktiveerus 80’ndate teises pooles minu jaoks palju intensiivsemalt teadlikku läbitöötamist nõudev, tollal suuresti sisemise kriisiga alanud hingelis-vaimne elurada.

Aga enne kõike seda hakkas mu elu seikluslikult lahti keerduma hoopis hetkest kui mind kodulähedasest lasteaiast Mustamäel suunati hooliva pilguga pedagoogi poolt kunstisuunaliste arengutähelepanekute ja vanematele antud tungiva soovituse toel jätkama kooliteega kaugele Koplisse. Tundlik lapsehing oleks tahtnud turvalisemat ja mugavamat elu, kuid sellist varianti lihtsalt ei olnud.

Kopli kooli tarbekunsti kallakuga eriklassis nühiti koredal söetükil mõned nurgad maha ja lihviti mõni tahk läikima. Sellest on olnud kasu, sest õppisin vaatama, märkama ja väärtustama ilu. Mitte eeldama, et elu peaks olema ilus; mitte nõudma ilu, vaid märkama seda avaldumas sama spontaanselt nagu lill puhkeb õitsele ja toetama selleks vajalike tingimuste kujunemist.

Õpingud ja kogemused, millest enamus jäävad praegu siin suurema detailsusega eraldi välja toomata, on aidanud settida vaateviisil, mida kutsun argimüstikaks.