Pühadustunne ei ole püha

Mujal oli tilluke mõttevahetus, mille edendamisest loobusin. See ajendas mõttelaienduse sellest, kuidas "pühadustunne" ei ole "püha", et need on erinevad asjad.

PühadusTUNNE on inimese reaktsioon tema poolt pühaks peetava suhtes. Isegi laps, kes läheb esimese klassi aktusele, võib olla selle eesootava tähtsa ja suure, kuid veel mitte tegelikult kogetud sündmuse pidulikkusest ette täis pühadusetunnet, kui keegi vanematest on talle sellise tunde kujundanud. Ja see võib ja saab olla lapsele hea. Ka võib inimene kogeda pühadustunnet loodusega või selle suurte nähtustega kokku puutudes. Näiteid pühadustundest on võimalik esitada palju.

Nõnda siis võib see pühadustunne olla kujunenud tahtlikult või tahtmatult mille või kelle tahes suhtes. Täiesti juhuse asi kas olenevalt olukorrast või hoopis maitseasi, olenevalt kultuurist, ühiskonnast, erakonnast, kildkonnast, seltskonnast või kambast.

Mitmedki suuremad ja väiksemad prominendid või lausa küündimatudki jupijumalad on läbi aegade püüelnud nii meelitamise kui hirmutamisega pühaduseaura poole. Et teda peetaks rahva seas pühaks. Näiteid on võtta nii ajaloost kui tänapäevast. Aga see isetegemine pole millegagi püsivalt garanteeritud, sest südames on inimene vaba ja sundimatu. Ja see teadmine üksinda on igavesti nürinematu okas isehakanute hellas kannis.

Pühadus on lihtsalt inimlikult kingitava, teenitava, hangitava või ostetava tähtsuse ehk prominentsuse tiitel. Pühadus on parketikõlblik, püha ei ole. Pühadusel on aegumistähtpäev, pühal ei ole. Nõnda siis pühadus ei ole ega saa olla püha.