Türisalu panganukil

Türisalu panganukil. Millal viimati käisin, ei mäletagi. Üle kümne aasta kindlasti.

Sealsamas lähedal olnud mäesuusanõlval sain lapsena esimesed mäesuusaõppetunnid. Oleks võinud minna vaatama mis seal praegu toimub, kui toimub. Suusalift ehk motoriseeritud paljas tross oli toona täitsa olemas ja töökorras. "Pugla" ehk konksuga nöör, millega ennast mäkke tagasi üles liikuva trossi külge haakida, pidi igal sõitjal endal olemas olema. Kui seda ei olnud või olid koju unustanud või kui nöör oli katki läinud, siis pidid iga allasõidu järel ise jäikades mäesuusasaabastes üles rühkima.

Minu pugla oli isa tehtud. See koosnes eriliselt lõigatud ja keevitatud mutrivõtmest — tööriistaterase tugevus tegi selle väga kompaktseks ja mugavaks — ning selle külge seotud kapronnöörist, mille teine ots oli mul seotud suusakepi keskele. Sedasi oli mul isiklik suusalift, konksu haakisin liikuvale trossile, ise istusin risti jalgevahelt läbipandud suusakepile ja libisesin suuskadel nõlvast üles. Kapronnöör oli väga tähtis just oma elastsuse tõttu. Nii mõnelgi sõitjal oli mingi tavaline nöör, mis viimaks ei pidanud paljude ülessõitude järel trossi äkilisele liikumahakkamise tõmbejõnksule enam vastu ja purunes. Kaproniga seda häda polnud. Kõik see kokku oli väga äge!