Avastasin, et mitmed kuulsad kirjanikud, kelle seast mõnda peetakse klassikuks, puudutasid oma töödes just mitmeid mindki huvitavaid ja põletavaid teemasid. Toetava mõjuga oli Salinger, süvendas Dostojevski, ahistusest ja depressioonist vabastas Camus ja uuesti, kergemalt hingama õpetas Hesse. Muud kirjanikud jäävad oma teostega nende vahele. Pärast muutus lugemine minu jaoks juba hasardiks, et leida neid kes resoneerisid enim. Nõnda jõudsin lineaarselt vaadatuna vana, kuid kosmiliselt ajatu tarkusekirjanduse juurde kõikides maailmareligioonides.
Intuitsioon
Hakkasin märkama ja usaldama oma intuitsiooni. Olin klaarilt selgeks saanud, et mu eksistentsiaalsed küsimused ei mahtunud ära ei psühholoogia ega filosoofia raamidesse. Minimaalselt peab see olema kirjandus, et suuta haarata elu mitmekesisust nii, et see pärast käsitlemist jääb lugejas ka elama. Võib-olla isegi paremini kui varem. Sellekohane äratundmine tekkis iga kirjateose kohta peaaegu et füüsilise selgusega. Neid, kes kiskusid alla ja suretasid elutunnet, ma enam kätte ei võtnud. Mitmetegi lugemine jäi pooleli või ei jõudnud õieti alatagi. Lihtsalt nii halb hakkas.
Küündimatus
Nii psühholoogia kui filosoofia on eraldivõttes küll vajalikud, kuid osa psühholoogiast ja teatavad filosoofilised lähenemised on küündimatud just seal kus nad lõikavad metoodiliselt reduktsionistliku vägivaldsusega valusalt sisse elu naturaalselt toorematesse, kõige intiimsematesse ja romantiliselt hapratesse nähtustesse. Terava kontrastsusega tunneb seda vastuolu too noor inimene, kes alles õpib maailmaga suhestudes mõtestama nii omaenda elu kui elu üleüldse. Iga noort ega täiskasvanut see ei huvita ega seetõttu ka puuduta, aga mõnda nende seas seda tugevamalt.
Vaimsus ja religioon
Selleks ajaks olin ühtlasi tundma õppinud erinevaid maailmareligioone ja vaimseid liikumisi sedavõrd põhjalikult, et arvasin neid pakkuvat just sedasorti avaramaid vaateid elule mida hing tundis, et ihkab. Kus ei filosoofia ega psühholoogia ürita mängida esimest viiulit, sest elusümfoonia vajab ja väärib orkestrit. Edenemaks oma vaimsena äratuntud teekonnal tundsin olevat valmis teadlikult pühenduma ühele neist. Algselt kaldusin enim budismi või taoismi poole, kuid katsed leida elavat praktikute kogukonda, kellega liituda, jäid tulemuseta. Tol ajal suuresti nii-öelda põranda all ehk mitteametlikult tegutsenud kogukonnad jäid sidemete puudusel noorele ja mõnevõrra ujedale inimesele kättesaamatuks.
Evald Saag
Mõnede kirjanike ja filosoofide, nende seas ka Uku Masingu tööde najal mõistsin, et kristluski pakub omi vastuseid minu eksistentsiaalsetele küsimustele. Seejärel nägin, et isegi kristlusega ühinemiseks tuleb selgusele jõuda konkreetse traditsioonivoolu osas. Kuna ei perekond ega sõpruskond seadnud mulle oma leiges ükskõiksuses mingeid piiranguid ega esitanud nõudeid, siis see oli puhtalt minu enda asi kaaluda. Oma senist vaateviisi pehmendades jõudsin äratundmisele, et Eesti kontekstis on mu viimases valikus, peale teiste äralangemist, ainult kaks traditsiooni: ortodoksne või protestantlik kristlus. Otsustasin viimase kasuks seetõttu, et klassivend ja sõber viis mind 1989 kokku teoloog Evald Saagiga, kellest sai minu vanem sõber, hingeline toetaja, õpetaja ja mentor mitmeteks järgnevateks aastateks.
Kirik ja teoloogia
Lasin ennast ristida 1990 ning asusin õppima EELK Usuteaduse Instituuti (UI) teoloogiat. Täitsin alates samast ajast järgemööda mõningaid kiriklikke rolle ja olin mõni aasta UI raamatukogu hoidjagi kuniks siirdusin majanduslikel põhjustel tööle erasektorisse IT spetsialistina. Üleminekule aitas kaasa mu ammune tehnikahuvi, mille najal olin end niiöelda üles töötanud uute ülesannete täitmiseks vajalikule tasemele.
Peatus
Ehkki kristlikust kirikust olen tänaseks eemal olnud 17 aastat, olles viimati aktiivne aastal 2009, siis küpsema pilgu ja tänaste kogemuste pinnalt näen end liikumas tõenäolisemalt ortodoksse traditsiooni poole, osutades muu olulise hulgas selle sisuliselt kaalukale ontoloogilisele vastuseisule nominalismi kausaalselt allavoolu jäävatele udupeentele, kuid seda teravamalt tuntavatele kibedatele viljadele õhtumaises tsivilisatsioonis olgu katoliiklikus või protestantlikus võtmes.
Nominalism
Tegelikkuses on need kõik segunenud nii, et üldpilti küll näed, aga nominalismist kantud kausaalseid arengumõjusid on selle kujunemisel keeruline eristada. Ühe näitena nominalismi kibedatest viljadest võib osutada probleemidele inimkonna suhestumisel looduse ja keskkonnaga.
Puudutasin seda küsimust oma essees “Inimese suhtest loodusega”, mis ilmus 2012. aasta hingedepäeval ajakirjas “Kirik ja teoloogia”. Siiski ei ole õhtumaine tsivilisatsioon nominalismi päris lõpuni alla neelanud ega ära seedinud. See annab lootust, kuid vajaks eraldi käsitlemist olgu interdistsiplinaarses võtmes või muidu laiemalt.
Ökokogukond
Isiklikel ja perekondlikel põhjustel kiriklikust koguduselust välja jäänuna olen vahepeal võrdlemisi põhjalikult tutvunud ökokogukondliku eluviisiga, mis oli põimitud sünkretistlikest praktikatest ja hinduistlikust traditsioonist pärit elementidega. Kuulusin paari aasta jagu isegi praktikute kogukonda, millest astusin selguse kasvades võrdlemisi kiiresti selg ees välja. Kui kerkib vajadus, siis võib-olla reflekteerin selle üle millalgi eraldi.
Hinge pime öö
See kogukonnaga liitumine oli siiski vajalik ja oluline episood, mis aitas lõpetada minu elus üle 7 aasta kestnud ühiskondlikust ja perekondlikust elust tagasitõmbunu perioodi. Jah, proovisin sel ajal küll muuta elusuunda, järgides ammust noorpõlveunelmat akadeemilisest elust, aga vajalikku vitaalset impulssi enam ei olnud tagant tõukamas. Seegi oli hääbunud. Tagantjärgi vaadates pean seda perioodi hingeliseks mungaeluks, mille põhitooniks oli minu elu igasuguste seniste suhete, sealhulgas iseendaga, peaaegu täielik kokkuvarisemine ilma lootuseta paranemisele. Vähemalt selles kogukonnas oli minu ehitustöödel kaasategemise füüsiline panus vastuvõetav. Elasingi üks päev korraga, stoiliselt samm sammu ette astudes.
Kosmiline arm
Markeerin põgusalt, et 2014 sai kahe pooleaastase vahega järgnenud samasisuliste numinoossete kogemustega füüsilis-ontoloogilise pöörde ja transformatsiooni tähistajaks. Seitse aastat hiljem, 2021 olin esimest korda valmis seni ainult oma südames kantud ning elukaaslasele teadaolevaid kogemusi laiemalt jagama. Salvestasin selle ühe jutiga pooletunnisesse “rääkiva pea” stiilis videosse. Paar vana tuttavat olid nõus sellega tutvuma. Olulisem kui videos kirjeldatu vastuvõtt teiste poolt oli hoopis kergendus hingele. Sain aru, et transformatsiooni olulisem integratsioon elu tegelikkusesse on tolle avaldamise perioodiga lõppenud. Praegu jäägu seegi teema eraldi käsitluste aineks tulevikus kui tekib vajadus nende järele. Võib-olla.
Hetkevaade
Too hingelis-vaimne arengurada ei ole sugugi lõppenud, vaid on kulgenud läbi mitme murdepunkti tänaseni, kus näen, et see ongi jätkuvalt avatud ja lahtirulluvalt elav, inimlik perspektiiv, ilma lõputa. Senise elu kokkuvõtlik integratsioon nii, et põhimõtteliselt mitte miski ei jää pildist välja, on elu edasikestmise huvides võimalik ja taotlemist väärt.
Öelda selle taga olevat “religioon” on alahinnang; “müstika” on enam-vähem paras, kuid seegi jääb ajaloolise taaga tõttu siiski kitsaks, kammitsedes elavat reaalsust kohati pinnapealselt nutikasse performatiivsusesse kalduva doktrinaarsuse vaimuga. Seega jään pigem lihtsalt “elu” juurde. Aga eks ole siingi ruumi temaatilisele laiendamisele ja hilisematele täpsustustele.